hullud päevad

selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pole mul lihtsalt jaksu. väike lühikirjeldus värskemast minevikust.

pühapäeval. päeva esimese poole täitis kevadine suurpuhastus koos akende pesemisega. polnud aega süüagi. siis. toimus ühe teatava seltsi uue juhatuse valimine. sõprade pealekäimisel võtsin julguse kokku ja kandideerisin ka. ning nüüd peangi hakkama aru saama, kuskohast ma saan teada nt oma praeguse riigi id numbri jne, rääkimata igasugu muust asjast, millega pole seni kokku puutunud. paberid ja asjaajamine. näiteks. minu õnneks on teised kõik väga asjalikud ja tublid.

esmaspäeval. tavaline päev, kolme tunni prantsuse keelega. siis sai käidud bricos ja ostetud palju aerosoolvärvi, mõned seaninamaskid ja arutatud veidi järgmise päeva tegemist.

teisipäev. aerosoolid rändasid garaaži, koos kahe sõbraga sodisime miinus kahe seinu. päris mitu tundi. hais oli võimas. ei saa öelda, et ma ennast pärast väga hästi oleksin tundnud.

kolmapäev. algas nagu päev ikka, kolm tundi prantsuse keelt, mis aga ei jõudnudki lõpuni, sest pidin kooli sõitma enne aega. helistas mulle murelik kooliõde, siim olla kukkunud ja nüüd on peapõrutus. sõitsin. ja nii oligi. lamas õnnetu mehike, külmakott peas, laua peal. soovitati soojalt, et lähme ikka haiglasse ja kiirabiautoga. jooksin tõin lasteaiaosast sonja ja kogu seltskonnaga siis kollasesse autosse. siimul pandi veel kaelatugi, mistõttu ta polnud võimeline isegi selget juttu rääkima mõnda aega. ja traumapunktis läks tunde....ja tunde...ja tunde...mulle meenus, et olin hommikul ühe õuna söönud, kell 2 oli juba päris kehv olla. kui siim oli ära oksendanud, ostsin haiglakohvikust ühe saia...parem ikka , kui mitte midagi. ja muudkui ootasime. siimul läks tasapisi paremaks, kuid ei saanud me sealt tulema, sest vererõhk oli ikka mingi umbes 45/ 85. ja seda olla vähevõitu. no maitia, mul on ainult natuke rohkem tavaliselt. ja ühtlasi pabereid täites tuli ka uus nimevariant - selleks on "siin". eelmised on olnud (jälle muidugi paberite täitmisel, mitte minu poolt) "simm", "seem", "slim" (!). ja nüüd siis see... sai küll enda meelest laspele hea lihtne nimi pandud.

ja puruväsinult saimegi õhtuks koju. ootamine on vääääga väsitav töö. ja oligi nii, et istun ja istun ja tunnengi juba, kuidas hakkan väsima. eks muidugi mure käis ootamisega käsikäes. rõõmsalt.

praegu tahaks ainult klaasi veini ja magama, aga peab vist hakkama homseks tööd ette tegema, joonised ja arvutused, sest hommikul vaid 2 h selleks aega ongi. siis jälle mürgiaure hingama.

ja nii ta veereb, nagu hernes.

nööbid messilt. nunnud.

ja lõpuks! leidsin poe, mis asub küll hollandis, kuid müüb täpselt seda, mida olen juba mitu aastat otsinud, aga pole leidnud. tegu käsitsivärvitud siidiniidiga tikkimiseks. no kas pole tore :). olid creatival.

väike stiilinäide. selliseid joonistusi on palju. kas just alati luukered, on ka masinaid ja kolle jne, poistevärk. aga mulle meeldib :) siim, 7-aastane.

ja meil on kevad kindlalt, kui mitte kohati juba nagu eesti suvi. siin lubab vaarikat, ei jõua ära oodata.

amsterdamist nööbipoest kaasatulnud saak. leiab kasutust kohe, kui hakkan kaeluseid-mütse lõpetama. peab ju järgmiseks hooajaks valmistuma, elu näitab, sügisel enam miskit uut teha ei jõua.

ja need head peenikese teraga lõiketangid sain messilt...olid küll jubekallid, aga pole nii peene otsaga veel kuskilt leidnud. pääseb ligi keerulistesse kohtadesse, väga vajalik riistapuu.

ja laupäevaõhtuse ehmatuse jätkuks - kääriprobleem lahenes kenasti. nagu ikka, pole vaja tõmblema hakata, vaid tuleb rahulikult oodata saatuse sekkumist ja kokkusattumusi. need tulidki, kahe kohaliku meesterahva näol, üks oli vanem taat kohutavate hambatüügastega ja teine noorem tagi-inimene. hüüdsid aga et teritame nuge-kääre ja nagu see värk käib. teritusmasin oli tõsiselt antiikne, ilmselt vanavanaisa pärandus või midagi sellist. aga töö tegid ilusti ära ja ma olen väga rahul, isegi hekikäärid andsin korda teha. oh mulle sellised juhused meeldivad :)

käidud-tehtud. kontsert oli vahva, ja oma üllatuseks sain aru, et mäletan neid singer-vingeri laulusõnu siiamaani peast, kuigi pole selleks mingit vaeva näinud kunagi, on lihtsalt piisavalt kuuldud. mida ei saa mitte öelda volmeri kohta, ta laulab endiselt, paber näpus.
aga järgmine hommik kell 6 tõusta oli ikka eneseületamine küll... amsterdamis oli õnneks ilm ilus ja päike paistis, kõndisime jalatallad ümmarguseks, ning sain teada, et kui on olemas mantel, mis mulle meeldib ja hind on ka üllatavalt ok, siis muidugi on see tehtud puusatule inimesele, kellel on tohutud õlad...kuna mul on suht kõrini riiete ostmisest, mida siis peab kohe ümber tegema hakkama, loobusin. kaks ebamäärasest rahvusest müüjat oli väga kurvad ilmselt, nad nägid kõvasti vaeva, et mind veenda - see on täiesti ok, kui sul mantel istub ümber kere et nööbid rebenevad. siiski leidsin asju, mida oli väga vaja ja mu kott oli lõpuks küll nagu väike põrsas. ega ma poleks hommikul osanud arvata, et ma sinna juustu ostma lähen...aga nii läks.
kodus suutsid inimesed vahepeal päris kenasti toime tulla, seni olen avastanud 2 asja, mis mulle eriti ei meeldi. noorim tütar lõikas endal ise juukseid...ja ma pean nüüd selle "lõikuse" üle käima. kangakääridega on kassitoidukarbist (papist) ehitatud mingi...laev ilmselt. ehk lõikavad käärid kangast ka hästi, aga on variant, et pean ostma uued. midagi pole teha, mul on iga asja jaoks omad käärid...
ja hoolimata tohtust täiskuust, magasin kui kott. ja kaua. ja nüüd on ilmeilus ilm, soe ja puha ja expost ostetud uued vidinad ootavad :) ning amsterdami läheks tagasi küll jälle...kuningannapäeval? näiteks. halvimal juhul peab õhtul autoga koju tagasi sõitma, eriti ei looda, et siis mingit ööbimisvarianti veel saada on kuskil.

nutt ja hala

Nii, tänu vahepeal olnud soojale ja ilusale ilmale olen pildistanud ära ka mõned ehted, mis siiani ootel olnud. aga häda jälle kaelakeede pakenditega, ei leia kuskilt. kõrvarõngaste omi seni veel jagub, aga no kauaks...peab edasi ostima, need kohad, kust seni saanud olen, on hetkel jätkuvalt tühjad.

ja see on see meie tegelane, kes punkt kell 7 ajab kogu maja üles, nõudlikult karjudes, et andle süüa ja kohe! nädalavahetusel ajab ikka vihale küll...päeval see-eest magab kus aga saab ja on üldse kukupai. muidugi.

ja nagu ikka, kui toimub, siis nii, et pole hool ega hoobil vahet. tuleb välja, et pean ennast graffity-kunstiga kurssi viima ja nädala pärast, mask peas, aerosooliga tegema hakkama. õnneks (ma loodan)mitte üksi.

homme ootab ees retk expo-sse koos tuulerõugetes viieaastasega, no pole mul teda kuhugi jätta ja see üritus on siin linnas vaid korra aastas, saab oma kätega näppida ehetetoorikuid, jne. ning ainus aeg sinna minna on homme hommikupoolik. õhtul jällegi vaja singer-vingerit kuulama minna ja väiksemad lapsed suurema(te)ga koju jätta. laupäeval olen linnast ära. saab näha, kuidas see laatsaret siin toimib. ja pühapäev...pole ka eriti vaba. ning esmaspäeval hakkab aga peale jälle. prantsuse keels lubati täiendavaid teste, õnneks ei lähe need koolipaberitesse, vaid on lihtsalt kontroll-testid. et me ikka oskame. ja ka kolmapäeval on sama. nüüd torman mingeid jubinaid otsima, et saaks ühe kliendi tellimuse lõpetada, juba küsiti, aga et pole kiire. no teame-teame, mul igal juhul on...muidu jääbki siia ootele, kui on tehtud, on vähemalt tehtud. ja siis lapsed (nii enda kui mõned teiste omad) koolist kaasa võtta. ning see pole kõik veel mitte, mis mu to-do-listis kirjas...lihtsalt tähendan üles, et teinekord, kui elu ehk igavaks muutub, vat siis loen ja tunnen hetkest rõõmu :)

ning tuulerõugetes laps peab muudkui sügelema ja hädaldama, sest no pole aega minna arsti juurde seda roosat plöga nõutama, mis siin kasutusel selle häda vastu. briljantroheline puudub. teepuuõli on juba otsas. aga nagu aru saan, läheb see põhimõtteliselt ka ise üle mingi hetk.

ning! krt küll, kuhu on kadunud siit poodidest riidevärvid, mida ei pea mitte pesumasinasse panema? see õnnetu kašmiirsegune džembu, mis mul kogemata kombel esimest korda just siis seljas oli, kui lauakaaslasel õnnestus punane vein ümber ajada, ei lähe kohe mitte puhtaks, masinas pesta ei tohi ja siis tuligi mõte, et värviks juba parem ära. ja huvitav, kuidas. vbl siiski proovin veel keemilisega. aga ma eelistaks värvida, helesinine pole mitte mu lemmikvärv, must oleks iga kell etem.

hala erinevatel teemadel võiks vabalt jätkuda, selliseid pisiasju on viimasle ajal ohtralt, aga no aeg saab otsa.

lootuses paremale homsele, täna kõik.