selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pole mul lihtsalt jaksu. väike lühikirjeldus värskemast minevikust.
pühapäeval. päeva esimese poole täitis kevadine suurpuhastus koos akende pesemisega. polnud aega süüagi. siis. toimus ühe teatava seltsi uue juhatuse valimine. sõprade pealekäimisel võtsin julguse kokku ja kandideerisin ka. ning nüüd peangi hakkama aru saama, kuskohast ma saan teada nt oma praeguse riigi id numbri jne, rääkimata igasugu muust asjast, millega pole seni kokku puutunud. paberid ja asjaajamine. näiteks. minu õnneks on teised kõik väga asjalikud ja tublid.
esmaspäeval. tavaline päev, kolme tunni prantsuse keelega. siis sai käidud bricos ja ostetud palju aerosoolvärvi, mõned seaninamaskid ja arutatud veidi järgmise päeva tegemist.
teisipäev. aerosoolid rändasid garaaži, koos kahe sõbraga sodisime miinus kahe seinu. päris mitu tundi. hais oli võimas. ei saa öelda, et ma ennast pärast väga hästi oleksin tundnud.
kolmapäev. algas nagu päev ikka, kolm tundi prantsuse keelt, mis aga ei jõudnudki lõpuni, sest pidin kooli sõitma enne aega. helistas mulle murelik kooliõde, siim olla kukkunud ja nüüd on peapõrutus. sõitsin. ja nii oligi. lamas õnnetu mehike, külmakott peas, laua peal. soovitati soojalt, et lähme ikka haiglasse ja kiirabiautoga. jooksin tõin lasteaiaosast sonja ja kogu seltskonnaga siis kollasesse autosse. siimul pandi veel kaelatugi, mistõttu ta polnud võimeline isegi selget juttu rääkima mõnda aega. ja traumapunktis läks tunde....ja tunde...ja tunde...mulle meenus, et olin hommikul ühe õuna söönud, kell 2 oli juba päris kehv olla. kui siim oli ära oksendanud, ostsin haiglakohvikust ühe saia...parem ikka , kui mitte midagi. ja muudkui ootasime. siimul läks tasapisi paremaks, kuid ei saanud me sealt tulema, sest vererõhk oli ikka mingi umbes 45/ 85. ja seda olla vähevõitu. no maitia, mul on ainult natuke rohkem tavaliselt. ja ühtlasi pabereid täites tuli ka uus nimevariant - selleks on "siin". eelmised on olnud (jälle muidugi paberite täitmisel, mitte minu poolt) "simm", "seem", "slim" (!). ja nüüd siis see... sai küll enda meelest laspele hea lihtne nimi pandud.
ja puruväsinult saimegi õhtuks koju. ootamine on vääääga väsitav töö. ja oligi nii, et istun ja istun ja tunnengi juba, kuidas hakkan väsima. eks muidugi mure käis ootamisega käsikäes. rõõmsalt.
praegu tahaks ainult klaasi veini ja magama, aga peab vist hakkama homseks tööd ette tegema, joonised ja arvutused, sest hommikul vaid 2 h selleks aega ongi. siis jälle mürgiaure hingama.
ja nii ta veereb, nagu hernes.
No comments:
Post a Comment